Ressursikasutuse mõõtmise meetod "ökoloogiline jalajälg"

Kristel Toom

Aastate jooksul on nii inimeste- kui ka riikidevaheline ebavõrdsus suurenenud. Mõned riigid kulutavad ja tarbivad palju, samal ajal on teised vaesed ja peavad piskuga läbi ajama. Kui võtta arvesse rahvaarvu, tootmistaset ning elujärge, siis kasutab enamik maailma riike loodusvarasid rohkem, kui neil seda (piltlikult öeldes) oma territooriumilt võtta oleks. Seega on ühe riigi koormus looduskeskkonnale suurem kui teise oma. Seda koormust kirjeldatakse vahel ka "ökoloogilise jalajäljena".

Ökoloogilise jalajälje meetodi on välja töötanud professor William Rees ja dr Mathis Wackernagel 90. aastate algul.

2004. aastal loodi Californias meetodi laiemaks tutvustamiseks ühendus Global Footprint Network, mida juhib Mathis Wackernagel. Ühenduse eesmärk on toetada jätkusuutlikku majandust läbi ökoloogilise jalajälje mõõtmise ja planeerimise korraldamise süsteemi, mis võimaldab teha tarku ja säästlikke otsuseid.

Meetodi väljatöötamisel oli kõige olulisem juhtida inimeste tähelepanu oma eluviisidele, propageerida põhjendatult säästlikku eluviisi ning läbi selle saavutada jätkusuutlik tarbimisharjumus.

Meetodi väljatöötamisel lähtuti järgmistest olulistest mõjuteguritest:

mõju = populatsioon × jõukus × tehnoloogia

ehk

I = T × K × R,

Kus
I — inimkonna ökoloogiline jalajälg,
T — tarbijate arv
K — keskmine kogus tooteid ja teenuseid keskmise tarbija kohta
R — ressursitagavarade intensiivsus ja kasutamine

Ökoloogiline jalajälg ei ole lihtsalt indeks, vaid põhineb teaduslikel kaalutlustel, kusjuures arvesse on võetud nii ökoloogia kui ka termodünaamika alustõed. Meetod seisab kolmel sambal: majandus, keskkond ja ühiskond. Tegemist ei ole võrdsete sammastega. Kõige laiem mõiste on keskkond, mis haarab endasse ühiskonna, millest omakorda üks osa on majandus (Joonis 1).

Joonis 1: Meetod põhineb kolmel üksteisega tihedas seoses oleval sambal

Joonis 1: Meetod põhineb kolmel üksteisega tihedas seoses oleval sambal

Ökoloogiline jalajälg mõõdab, kui palju bioloogiliselt produktiivset maapinda ja vett inimkond kasutab tarbitavate ressursside tootmiseks ning jäätmete absorbeerimiseks. Sealjuures võetakse arvesse valdavalt kasutuses olevat tehnoloogiat ressursside parendamisel. Näitaja iseloomustab kas üksikindiviidi, organisatsiooni või mingi regiooni ressursside kasutamist.

Meetodi abil saame mõõta meie keskkonnakasutust, koondades biosfääri mõjud ühte kujundisse, inimese poolt kasutatavasse bioproduktiivsesse pinda. Seda väljendatakse arvestuslikes pinnaühikutes ehk globaalsetes hektarites. Sealjuures on arvesse võetud ka keskkonna taluvusvõimet ning mõõtmisel lähtutakse ökoloogilisest kandevõimest. Ressursikasutuse näitamisel on oluline arvestada taastuvate ressursside osakaalu võrreldes taastumatutega.

Ökoloogilise jalajälje hindamise aluseks on maakera pind kui piiratud ressurss, mida inimesed kasutavad oma vajaduste rahuldamiseks. Maakera pind on jagatud kategooriateks:

  1. haritav põllumaa — maa, mida kasutatakse nii inimeste kui ka loomade toidu kasvatamiseks, tekstiiltooraine ja õli saamiseks;
  2. karjatatav maa — loomade karjatamiseks kasutatav maa, mis tagab meile liha, villa, piima;
  3. metsamaa — puidutoorme kasvatamiseks kasutatav maa, mis toodab toorainet nii ehitiste ja mööbli valmistamiseks kui ka kütteks;
  4. bioproduktiivne meri ja siseveed — mere- ja mageveekalade kasvamiseks sobivad piirkonnad;
  5. hoonestatud maa — ehitiste all olev maapind. Siia kuuluvad nii elamud, tööstuspiirkonnad kui ka teed jms infrastruktuur;
  6. süsinikdioksiidi siduv maa — maapind, mis seob fossiilsete kütuste põletamisel tekkinud süsihappegaasi.

Erinevatel riikidel ja ka erinevates piirkondades elavatel inimestel on erinev ligipääs maapinna tüüpidele, mida ökoloogilise jalajälje arvutamisel eristatakse. Erinevat tüüpi maapinnal on ökoloogilise jalajälje seisukohalt erinev väärtus. Siinkohal võib välja tuua, et kõige kõrgemate koefitsientidega on hinnatud põllumaa ja ehitiste all olev maa, kõige väiksema väärtusega aga bioproduktiivsed veepinnad. Kõrge tootlikkusega maapindade väärtuse näitaja on 2,2, kõige madalama tootlikkusega — 0,36, keskmise maapinna väärtuse näitaja on 1.

Teine, vastassuunaline piirtegur on järjest kasvav tarbijate hulk. Joonisel 2 on toodud inimeste populatsiooni kasvu ilmestavad andmed.

Joonis 2. Maa elanike arvu kasv aastail 1970–2008

Joonis 2. Maa elanike arvu kasv aastail 1970–2008

Populatsiooni pidev suurenemine kahandab ressursside hulka iga elaniku kohta.

Ökoloogilise jalajälje mõõtmisel kasutatakse rohkem kui 600 näitajat, mis iseloomustavad nii üksikisiku tarbimisharjumusi, piirkondlikke iseärasusi kui ka riigi majandamist erinevates valdkondades. Eesti seisukohast on üks võtmetegur meie energiatootmise iseärasus: põlevkivi kui taastumatu ja lisaressursse nõudva materjali kasutamine suurendab meie ökoloogilist jalajälge oluliselt.

Riigi, organisatsiooni või mingi muu üksuse materjali- ja energiavoogudele arvutatakse ekvivalentne bioloogiliselt tootliku ala suurus (hektarites), mis suudaks neid loodusvarasid taastoota ja muuta jäätmeid ohutuks. Ühe inimese kohta on maailmas sellist ala umbes 2,2 hektarit.

Enamkasutatud näitajad ökoloogilise jalajälje arvutamiseks on:

  1. Jäätmete hulk ja liigid. Siinkohal ei arvestata mitte ainult üksikisiku poolt tekitatud jäätmete hulka, vaid ka tööstuslike jäätmete määra olenevalt tarbimisest. Ka jäätmete liigiline kuuluvus on oluline näitaja, sest eri liiki jäätmetel on maapinna ajaline kasutus (ehk jäätmete lagunemise aeg) erinev;
  2. Toit. Toidu valikul on oluline, millist maapinna ressurssi on kasutatud toidu saamiseks, kui suur on selle maapinna produktiivsuse näitaja. Toidu valikul määrab rolli ka see, millisel määral kasutatakse kodumaiseid toiduaineid;
  3. Vesi. Kuna Eestis on puhta magevee kättesaadavus valdavalt väga hea, siis vee ületarbimine on küllaltki sage. Vee tarbimisel võetakse arvesse nii üksikisiku käitumisharjumusi (alates sellest, kas kasutatakse erinevat vee hulka võimaldava loputuskastiga tualettpotti ja suletakse kraan hammaste pesu ajal) kui ka piirkondlikke tööstuse iseärasusi (Eesti seisukohalt on oluline see, et põlevkivi kaevandamisel kasutatakse suurtes kogustes magevett);
  4. Elektrienergia. Määrav on elektri tootmise viis. Eestile võrdluseks võib tuua Norra, kus valdavalt kasutatakse hüdroenergiat, mis oluliselt vähendab sellekohaseid näitajaid ressursikasutuses;
  5. Soojusenergia. Arvesse võetakse nii sooja tootmise viis kui ka kogus, mis omakorda sõltub kodumajapidamiste puhul muuhulgas ka soojustusest;
  6. Transport. See näitaja käsitleb eelkõige ühistranspordi ja sõiduautode kasutamise vahekorda igapäevases liiklemises. Olulist rolli mängib ka kaupade transpordi viis ja vahemaad;
  7. Muu tarbimine.

Organisatsiooni ökoloogilise jalajälje arvutused põhinevad kahel tõsiasjal:

  • Enamikku ettevõtte tarbitavatest ressurssidest ning tootmise käigus tekkivaid jääkaineid on võimalik jälgida ja arvesse võtta.
  • Enamik ressursi- ja jäätmevoogudest on võimalik ümber arvutada bioloogiliselt tootlikuks alaks, mis on vajalik nende ressursside tootmiseks ja jäätmete kõrvaldamiseks ning kahjutuks tegemiseks.

Teadlased on välja arvutanud, et piltlikult öeldes kasutab iga Eesti elanik tänapäeval enda tarbeks loodusvarasid umbes 6,9 ha suuruselt maalapilt. Niisuguste loodusvarade all mõeldakse energeetilist varu, puhast vett, metsa, elanike vajadusteks kasutatavat põllumajandustoodangut (sh. ka kala), asulate ja teedevõrguga kaetud territooriumi jpm. Arvesse võetakse ka süsinikdioksiidi väljalase. Kui korrutada ühe Eesti elaniku poolt kasutatav Maa pinna osa (6,9 ha) Eesti elanike arvuga (1,340 miljonit), saame arvu (92 460 km²), mis ületab tunduvalt Eesti pindala (45 215 km²).

Loe veel ökoloogilise jalajälje kohta:

Kas teate, et

  • Biosfääris on 11,2 miljardit hektarit bioproduktiivset pinda, mis on ligikaudu üks neljandik planeedi pinnast. Sellest 2,4 miljardit hektarit on veepinda ja 8,8 maapinda. Ülejäänud kolmveerand Maa pinnast on kõrbete, ookeanide ja polaaralade all.
  • Maailma Looduse Fondi 2000. aasta aruandes on nn. säästlikkuse piiriks arvatud 2,2 ha inimese kohta aastas.
  • Maailma Looduse Fondi (WWF) ettekande põhjal tarbivad Euroopa Liidu elanikud 17% maailma loodusvaradest, moodustades ise 7% maailma elanikkonnast.
  • Euroopa Liidu ökoloogiline jalajälg on looduskaitsjate andmeil alates 1961. aastast kasvanud 70%.
  • Suurima ökoloogilise jalajälje Euroopa Liidu liikmesriikidest jätavad Rootsi, Soome, Eesti, Taani, Iirimaa ja Prantsusmaa kodanikud.
  • Keskmise eestlase ökoloogiline jalajälg on 6,9 hektarit ehk 3,8 korda suurem kui sama näitaja maailmas keskmiselt. Soomlaste ökoloogiline jalajälg on 7 hektarit
  • Väikseima ökoloogilise jalajäljega Euroopa Liidu liikmesriikidest on Ungari, Slovakkia ja Poola.
  • Suurbritannias on 5,7 miljonit hektarit põllumaad. Kui kõik seal kasutatavad sõidukid kasutaksid biodiislit, läheks tarvis ainuüksi tooraine kasvatamiseks 25,9 miljonit hektarit põllumaad, mis on 4,5 korda rohkem kui on praegu põllumaaks sobivat maapinda.